© 2019

Ground Jack Campeggio Via Val di Mello 91, Valmasino (SO) 23010 Italia / Italy

tutvustus, ajalugu

Val di Mello ajaloost

Kellele kuulus Valmasino? Paljude sajandite jooksul nimelt olid meie orgude inimesed ja maad kellegi omad, kõigepealt osana Rooma Impeeriumist ja hiljem juba Pühas Rooma Riigis – kirikute, kloostrite ja ülikute omanduses. Näiteks 922 aastal kingiti Valmasino Borgogna Rodolfo II-le, Itaalia kuninga poolt Pavia piiskopile.

​Kogu territoorium mis jääb Valmasino ja Valle dei Ratti vahele kandis keskajal nime Domofle mäed ja hiljem muutus Vicedomini-ks just vastavalt omanike vahetusele. Sellest antiiksest feodaalsest ajast tuleneb ka Valmasino seotus Mello linnavalitsusega, millest eralduti alles 1800 aastatel. Siit tuleneb ka nimi Val di Mello (17km kaugusel Mello linnakesest), sest talupojad kes tõid siia oma lehmad suveheinamaadele, olid ja on tänaseni pärit Mellost mitte Valmasinost!

Valmasino on olnud väga kuulus juba antiikajal ka oma termaalvete poolest, 1460 aastal soovitavad Morbegno linnavõimud Bagni Masino Therme-sid Milaano valitsejale ja Valtellina omanikule Francesco Sforzale.


Valmasino suurepärased alpinistlikud võimalused avastatakse aga alles 1800-aastatel, kus Valtellina saab osaks Itaalia kuningriigist. Inglise, ameerika ja saksa alpinistid alustavad siinsetel mägedel ronimist, olles järgitud peatselt nii kohalike kui mujalt tulnud itaallaste poolt. Suurem mägironijate kokkuvool Val di Mellosse leiab aga aset alles seitsmekümnendatel aastatel, mil tulevad noored üle euroopa, loomaks uusi “teid”, väga erinevaid traditsioonilisest alpinismist. Viimase kümmne aasta jooksul on tekkinud palju uusi suundi mägispordialades, nagu bouldering (kivironimine), mis on veelgi suurendanud Val di Mello aga ka kogu Valmasino pakutavaid treenimisvõimalusi.

Tänapäeval  on Valmasino üks väheseid Itaalia mägialasid, kus erinevad spordivõimalused nii alpinismi, mägironimise, boulderingi kui ka skyrunningu alal võimaldavad meelelahutust tuhandetele noortele kogu suveks!

​Val di Mello on muinasjutuline koht, samal ajal nii range ja karm oma graniidist seintega kui ka rahulik ja leebe ilusatel suvepäevadel, keset õitsvaid niite, millal pole aimugi looduse viha võimsusest tema pahimatel päevadel. Põlvkonniti on nähtud siin nii lumetorme, tuuleiile (mis on võimelised loomi kohalt tõstma) paduvihmu, jõgede üleujutusi ja lumelaviine veel ka mais. Samal ajal on siin fantastilised kevadpäevad, soojad ja vahel lausa liiga kuumad suved, nagu piltpostkaardilt pärit talved, paksu lumega, mis sööbib igaveseks mällu!

Astudes välja oma autost tunnete kohe värske õhu lõhna, olenevalt perioodist täidetud erinevate lillede aroomiga. Kui lehmad on juba orgu kolinud kuulete eemal ka lehmakellade helinat, segatuna jõgede pidevasse mühinasse. Aga Val di Mello ongi selline! Seistes Discrazia uhke mäe all olete nagu kaitstud tema graniitseinte vahele surutud pisikese orus, meie paradiisis. See koht jääb teile südamesse, nii et ettevaatust, varem või hiljem tulete siia jälle tagasi! Siinsetest tippudest avanevad müstilised vaated, kus inimese eksistentsgi tundub tühine, lillakas-rohelised värvid, mis segunevad äikese-eelsete punastega. Seda tuleb aga oma silmaga näha, sest vaatepilt ei ole kirjeldatav! Kui olete näinud tundide viisi vaeva, et jõuda üles tippu ja istute lõpuks sõpradega  päikesest soojal kivil all laiuvat maad vaatama polegi midagi enam öelda – maailm on lihtsalt nii ilus!


Meie “Org” asetseb Masino-Bregaglia-Discrazia mäestikugrupis, osana itaalia alpidest. 2009 aastast alates on siin ka looduskaitseala. Org paikneb ida-lääne suunal ja on kogu 5 kilomeetri ulatuses lameda orupõhjaga, asetsedes 1050-1155 meetrit merepinnast kuni oru lõpus asuva “rifugio” Rasica-ni (kus muide saab head kõhutäidet), millest edasi hakkab rada juba järsult tõusma, minnes hiljem kuni alpe Pioda-ni ja Discrazia tipuni välja.

Val di Mello avaneb omakorda külgnevateks orgudeks, alustades vaskut kätt Val del Ferro-ga (mis on ka ainuke org ja “alpeggio” kuhu Mello lehmapidajad viivad veel igal aastal oma karja, üles ligi 2700 meetri kõrgusele merepinnast), järgnevad Val Qualido, Val Levincina, Valle Zocca, Val Torrone, jõudes nüüd oru keskele Val Cameraccio ja Alpe Piodani, paremale jäävad Val Remoluzza, Val Romilla, Val Temola, Val Mezzola lõppetades Val Arcanzola-ga.

Siin on suurepärased võimalused harrastada mägironimist heal graniitpinnal, mis valdavalt avanevad lõunasuunda, pakkudes mitmesuguseid “teid”, erinevaid nii tehnilise raskusastme kui ka pikkuse poolest. Mägironimiseks sobilik periood on märtsist kuni oktoobrini. Märgin siikohal mõned kuulsamad “teed” nagu Precipizio degli Asteroidi (kohe meie kämpingu kohal); Oceano Irrazionale ja Pappagallo, või siis  Via Paolo Fabbri 43, Gli Oracoli di Ulisse ja ehk kõige tuntum Luna Nascente.


Spordivõimaluste kõrval on meie org kohtumispaigaks ka paljudele peredele, siia tullakse lihtsalt jalutama, pikknikke pidama, vahest pikem käik kuni mõne alpeggioni, puhkuseks kämpingutes, ujumaks jäises mägijões, kala püüdma jne, jne.

Igal aastal orgu külastavate turistide hulk suureneb, seda ka paljudele meelelahutusüritustele, mis organiseeritakse Valmasino kolmes külakeses: Cataeggios, Filoreras ja San Martinos. Kohalike toitudega sagra-d, kus saab degusteerida nii sinke, juuste kui puravikke, heast veinist rääkimata!

 

Haruldane fauna
Valmasinos elutseb nimelt selline haruldane loom nagu Gigiat, teda nähakse siingi haruharva kuid tema ainus eluala on just siin! Teie saabudes San Martino külasse võite näha temast joonistatud suurt freskot, paremat kätt maja küljel. Kui peate lugu loodusest ei ole teil  temaga kohtumisel vaja hirmu tunda, kui aga peaksite eksima, murdes oksi või tehes muud kahju on parem ettevaatlik olla! Kogu ülejäänus Itaalias ei eksisteeri seda looma enam - seega ainus võimalus temaga kohtumiseks on teil vaid siin! Tulge ja vaadake oma silmaga järele millega täpselt tegemist.

Peale Gigiati elavad siin veel mitmesugused elukad nagu rebased, mägi- ja metskitsed, kaljukitsed, hirved, jänesed, vutid, oravad, tuhkrud, kotkad jne, jne. Kuna Val di Mello on on nüüd looduskaitseala on siin jaht keelatud, seetõttu on suhteliselt lihtne näha siin mõnda mägikitse - vaja vaid tõusta veidi mööda mägiradasid. Näiteks Alpe Piodal kohtume tihti ühe seal patseeriva paksu rebasega ja tihti jalutavad metskitsed õhtuti lausa kämpingu kõrval ilma et keegi neid segaks.

Kuid Hoolimata suurest turistide voolust päeviti on õhtune org ikka see metsik ja looduskaunis koht nagu kunagi ammu!

Val di Mello tänapäeval