Kivironimine, mägironimine, alpinism​

​Siinse oru alpinistlik ajalugu algab klassikaliste tippude vallutamisega. Mäe Discrazia esimene kord jääb aastasse 1862, vallutus kuulub inglastele – Stephen ja Kennedy. Järgmisteks võidetakse tipud Pizzo Cengalo, Cima Castello ja Pizzo Badile. See esimene periood kestab kuni 1930-ndate aastateni, millele järgnevalt alpinism areneb edasi “suurtel mäeseintel” ronimiseni ja luuakse esimesed nn. “teed” mäekülgedel. 1937 aastal suudavad Riccardo Cassin ja mõned kaaslased vallutada ühe alpide karmimatest “seintest” - nimelt põhja-ida poolse Badile mäekülje, jäädes seega igavesti alpide legendiks! See periood kestis omakorda kuni 1970-ndateni, millal sündiski esmakordselt “sassismo” ja "bouldering", mida enam alpinismiks kuidagi nimetada ei saa.

​

Vallutades siinseid hiiglaslikke kive avastasid noored endi jaoks mägi-ronimise mängu, “mäenaelad” ehk pitons asendusid pehmemate “kruvidega” ehk nuts. Pärast kive võeti ette väiksemaid mäeseinu, luues üha huvitavamaid aga ka tehniliselt keerulisemaid "teid". Esimesed leiutajad selles tehnikas olid Ivan Guerini, Paolo ja Giampi Masa, Mario Villa, Jacopo Merizzi ja paljud teised nende sõpruskonnast. Loodi kuulsad “teed”, nagu Oceano  Irrazionale, Luna Nascente, Polimago, Cristalli di Polvere jne. Järgnevatel 80-ndatel hakkas org saama kuulsaks juba üle euroopa ja uusi “teid” loovad ka paljud välismaalased, nagu näiteks Amplesso Complesso ja Il Paradiso puo Attendere.

​

Ka täna on Val di Mellos palju võimalusi uute “teede” loomiseks, samuti on arenenud edasi ka bouldering ehk kivironimine, kogu orupõhjas on kivid magneesiumitolmuga tähistatud! Igal aastal toimub ka rahvusvaheline kivironimisvõistlus “Melloblocco”, viimastel aastatel tuhandete osavõtjatega kogu maailmast - Soomest Ameerikani. Tihtipeale “vanad” mäekangelased osalevad nüüd võistlustel kui kohtunikud, noorte kivi-vallutusi hinnates!